Algus

Mu isa tegeles murdmasuusatamisega ja seega sain ka mina suusad alla niipea, kui suutsin püsti seista. Kui ma olin paari aasta vanune siis mu isa oli juba tippspordist loobunud kuid oli Tammsalus murdmaasuusa treener. Eks muidugi jõlkusin ka mina kaasas ja tegin niipalju kaasa kui suutsin.  Liiga palju sellest perioodist ei mäleta, kui mäletan ühte asja nagu see oleks olnunud alles eile… uistasin vaid VÕITMISEST! Sellest hetkest olen olnud väga aktiivne, proovinud erinevaid spordialasid lumelaua pargisõidust kuni lauatenniseni ning muidugi ka samaaegselt vahelduva eduga suusatanud.

Tutvumine laskesuusatamisega

Tegelesin RR suusaklubis murdmaasuusatamisega ja olin selgelt jõudnud oma vanuseklassi kiireimate poiste hulka, võites 2018a pea kõik võistlused, kus osalesin. 2019a suvel tegi mu isa mulle ettepaneku proovida laskesuusamist koos Tõnu Pääsukese treeninggrupiga. Mulle on alati tundunud huuvitav uusi asju proovida ja ilmselgelt olin huvitatud ka suusatamise ja laskmise ühendamisest! Mäletan, et lamades laskmine tuli kohe suhteliselt hästi välja kuid püsti laskmine oli too hetk täiesti lootusetu.

Sama aasta talvel proovisin esimest korda püssiga võistlemist. Otepääl oli kavas Eesti meistrivõistluste Lühike individuaal, mäletan et oli tuuline ja jahe, näpud olid täiesti jäätunud, lasin 1-3-2-3 ja võitsin M17 klassi 8.9 sekundiga. Laskesuusatamine tundus täitsa vinge! Hakkasin käima tihemini laskesuusa laagrites.

Mida rohkem harjutasin seda rohkem hakkas see mulle meeldima ja seda rohkem ma tundsin, et tahan sellel alal tippu jõuda - too hetk tundus see kerge olema.

Läksin õppima Audentese spordigümnaasiumisse Otepääl.

Esimesed läbimurded

Juba aasta pärast esimest laskesuusa starti sain võimaluse proovida võistlemist ka rahvusavahelisel areenil. Noorte MM Obertilliachis kuhu sain kaasa tegelikult varumehena aga sain individuaalis siiski võimaluse startida - “Pauk luuavarrest” ei mingeid rahvusvaheliste võistluste kogemusi - vaata, et pea üldse minegeid kogemusi, kuid suutsin kohe kokku panna väga hea võistluse, 1-1-0-1 ja 6.koht. Järgnesid kõned ajalehtedelt ja õnnesoovid kõigilt keda vähegi tundsin — MEGA emotsioon! Pilt selge. Tahan saada laskesuusatajaks!

Järgnevad 2 aastat harjutasin Eesti noorte ja Juunioride koondisega. Mitmeid välislaagrid ja võistlusi Euroopas ning sealhulgas ka vinge võimalus käia Eestit esinadamas teisel pool ookaeni, Noorte maailmameistrivõistlustel USAs — Sain kindlust juurde, et tippsport ja just laskesuusatamine on täpselt see mida ma teha tahan.

Tagasilöögid

Siis aga tuli esimene suurem tagasilöök, kus suures pildis jäi vahele kogu võistlushooaeg 2022/23. Erinevad terviseprobleemid ja nende ravimine võttis aega pea terve aasta. Natukene sain treenida aga heast järjepidevast treeningust oli asi kaugel. Operatsioonid, haigused ja seletamatud sümptomid. See hooaeg pani mind nägema ka tippspordi tumedamat poolt -Kui miski ei tööta, tervis on nõrk ja keha lihtsalt ei ole valmis treeninguid vastu võttma. Peale füüsilise vormi halvenemisele on see isegi suurem pauk sportlasele just mentaalselt. See hooaeg pani kindlasti mõistama hea tervise olulisust tippspordis ja enda tervise eest hoolt kandmist palju tõsisemalt võtma.

Norra otsus

Kuna otsisin huvitavaid väljakutseid ja kuna ma ei olnud kindel, et rahvuskoondiseprogramm mulle sobib siis Viimased 3 aastat olen igapäevaselt elanud ja treeninud norras, Lillehammeris. Vaadates talialade tulemusi siis on selge, et Norras tehakse asju õigesti. See, et mida ja kuidas Norras asju tehakse huvitas mind juba varem, kuid viimase tõuke andis SA Noored Olümpiale meeskond, kes pärast terviseprobleemide tõttu vahele jäänud 22/2023 hooaega mind tublisti julgustas ja tagas mulle finantsilised võimalused asja reaalsusesse viimiseks. 

Nii ma võtsingi ühendust 10 erineva norras tegusteva eratiimiga. Pika sõelumise käigus (kus mind enamasti välja sõeluti) jäi sõelale 2 tiimi, läbirääkimiste käigus valisin Team Intersport’i tiimi (toona Team Kongsberg skiskyting) Lillehammeris. Leidsin sobiva koha elamiseks, pakkisin oma elu auto peale ja sõitsin ilma ühegi tutvuseta ja erilise keeleoskuseta 2023 kevadel kodust 1000km kaugusele Lillehammerisse.

Tänane

Nüüdsesks olen 3 hooaega treeninud koos norra eratiimiga. See on olnud võimas kogemus, mida mul kindlasti ilma minu heade toetajate poleks õnnestunud realiseerida. Olen tohutult õppinud nii spordi ja treenimise kohta kui ka iseenda kohta inimesena. Aga siiani on üks asi mis pole karvavõrdki muutunud — unistan siiani VÕITMISEST ja töötan igapäevaselt selle nimel, et üks päev seista MM/OM kõrgeimal pedestaalil!